Viimane päev Vegases ja suuri plaane endale ei seadnud. Pärast higiseid hantliharjutusi ja hommikuvõimlemist kerge hommiku-lõunaeine hotelli „all-you-can-eat“ restoranis. Tõeliselt ebatervislik koht, sest kui valida ei suuda, tuleb ju kõike ja hästi palju süüa. Pärast sööki pakkisin mõned Coronad, pleieri ja Hemingway seljakotti ja võtsin bassu ääres palmialuse lamamistooli, kuhu unustasin ennast kuni õhtuni. Umbes kella viie paiku kamandati kogu rahvas basseinist välja, sest keegi geenius oli suutnud sinna väidetavalt kettida. Ise meistriteost ei näinud ja ilmselt oligi nii parem. Kella kuuest algas telekast viimane ja otsustav heitlus NBA igipõliste rivaalide, LA Lakersi ja Boston Celticsi, vahel. Mõlemapoolselt kehva visketabavusega, ent tasavägises mängus oli Lady Luck seekord LA Lakersi särgis ja meistritiitel toodi teist aastat järjest koju. Kuigi Las Vegasesse jagus ka Bostoni poolehoidjaid, olid ülekaalus siiski läänekaldapoisid. Jälle üks hea põhjus tähistamiseks. Meie suurepärase reisi viimase püha õhtusöömaaja otsustasime võtta legendaarses Hard Rock Cafés, mis asus mugavalt peatänava keskel. 19-aastasele õlle müümises oldi jällegi kitsid, aga burks oli hea.
Egas jäänudki muud kui minna tagasi hotelli ja pakkida kohvrid, et järgmisel hommikul varajaselt lennujaama siirduda. Kohvri sain kõige muude tegevuste kõrvalt kokku lõpuks kella kolme paiku, mis jättis tublid kaks ja pool tundi äratuskellani.
No comments:
Post a Comment