18. Juuni
temperatuur 36 kraadi Celsiust
Hommik vist. Tegime taksojuhi kollektsioonile väärtusliku täienduse, olles esimesed eestlased tema pardal. Lend väljus 9:10 kohaliku aja järgi 18. Juuni kuupäevaga. Pärast kolme tundi turbulentse ja magusat und oli esimene vahemaandumine Chicagos. Pilvisus oli tollel hetkel veel hõre, nii et linn paitsis päris kenasti. Kesklinna pilvelõhkujad, pesa- ja jalgpalliväljakud ja ilmselt ka mootorratturhiirte garaaž. Järgmine lend oleks pidanud väljuma kella nelja paiku, et ootamatu äike-päikesetorm jättis lennukitäie rahvast pooleteiseks tunniks lennukisse ootusärevusse. Lõpuks siiski ilmataat halastas ja pikk lend üle Atlandi võis alata. Lõbustasin ennast Family Guy viienda hooaja ja Dustin Hoffmaniga filmis Graduate. Stockholmi lennuvälja maandumisriba tundsime alles 19. Juuni hommikul kell 8:56, kuhu jäime ootama viimast lendu Tallinnasse. Rootsi kuningatütre pulmadest südalinnas otsustasime vähese huvi ja hirmkalliste rongipiletite tõttu loobuda. Mitme kange kohvi mõju hakkas kaduma ja vasimus võttis maad. Väikelennuk Tallinnasse otsutas "logistiliste probleemimide tõttu" 2 tundi hilineda ja Lennart Meri lennuväljale jõudsime alles AK uudisteks. One hell of a long day.
Aga tuli välja, et U, S and A polegi nii üdini rasvunud ja kohe koht, kus elada ja unistusi teostada. Omad plussid ja miinused nagu igal pool. Need 3 nädalat andsid muidugi vaid väga väiksest osast riigist väga mainstream ülevaate, aga vähemalt huvi säilis.
Tore on tagasi kodus olla. ausõna.
Siin Rudolf, siin Tallinn.
i´m outa here!

DAY 20

Viimane päev Vegases ja suuri plaane endale ei seadnud. Pärast higiseid hantliharjutusi ja hommikuvõimlemist kerge hommiku-lõunaeine hotelli „all-you-can-eat“ restoranis. Tõeliselt ebatervislik koht, sest kui valida ei suuda, tuleb ju kõike ja hästi palju süüa. Pärast sööki pakkisin mõned Coronad, pleieri ja Hemingway seljakotti ja võtsin bassu ääres palmialuse lamamistooli, kuhu unustasin ennast kuni õhtuni. Umbes kella viie paiku kamandati kogu rahvas basseinist välja, sest keegi geenius oli suutnud sinna väidetavalt kettida. Ise meistriteost ei näinud ja ilmselt oligi nii parem. Kella kuuest algas telekast viimane ja otsustav heitlus NBA igipõliste rivaalide, LA Lakersi ja Boston Celticsi, vahel. Mõlemapoolselt kehva visketabavusega, ent tasavägises mängus oli Lady Luck seekord LA Lakersi särgis ja meistritiitel toodi teist aastat järjest koju. Kuigi Las Vegasesse jagus ka Bostoni poolehoidjaid, olid ülekaalus siiski läänekaldapoisid. Jälle üks hea põhjus tähistamiseks. Meie suurepärase reisi viimase püha õhtusöömaaja otsustasime võtta legendaarses Hard Rock Cafés, mis asus mugavalt peatänava keskel. 19-aastasele õlle müümises oldi jällegi kitsid, aga burks oli hea.
Egas jäänudki muud kui minna tagasi hotelli ja pakkida kohvrid, et järgmisel hommikul varajaselt lennujaama siirduda. Kohvri sain kõige muude tegevuste kõrvalt kokku lõpuks kella kolme paiku, mis jättis tublid kaks ja pool tundi äratuskellani.

DAY 19

16. Juuni koitab üle Las Vegase orgu ümbritsevate mägede ja päike on tunginud Luxori hotelli 21. korruse tuppa number 21094. Järjekordne palav päev on alanud. Tegusa päeva alustuseks külastan hotelli jõusaali, kust saab lindil joostes või rauda tõstes jälgida viielt ekraanilt jalgpalliülekannet Lõuna-Aafrikast. Šveits võidab mõnevõrra üllatuslikult 1:0 Hispaaniat. Kerge suplus basseinis ja hommikusöögile –kohvile.
Jalutuskäik trammisõidu abiba peatänava teise otsa, kus asus Stratosphere´i hotell, mille põhielemendiks on linna kõrgeim torn ja mille tipus asuvast tiirlevast restoranist avanes mõnus panoraamvaade kogu linnale. Meenutas pisut Tallinna teletorni, ent mitte nii sovetski sojus. Julgematel ja rikkamatel tornikülastajatel oli saja dollari eest võimalus ka tornist alla hüpata. Mulle piisas ka vaateplatvormilt poole silmaga alla piilumisest, et päevane adrenaliininorm täita.
Millegi pärast tundub, et siinsed võõrustajad teevad kõik selleks, et külastajatel kaoks igasugune aja- ja reaalsustaju. Kasiinodes ega tänavatel pole näha ühtegi kella ja hotellid teevad kõik selleks, et sul poleks põhjust nendest iialgi väljuda. Kõik su taskutes olev raha peab jääma siia, sest sellest see linn elabki. Kohalikud targad teadsid rääkida, et kinnisvara olevat majandussurutises olevas linnas hetkel äärmiselt odav, nii et kellel huvi, siis praegu oleks ainuõige aeg siia mõni korter või krunt soetada.
Selgus ka tõsiasi, et kogu reisilt Vegase jaoks hoitud mündid sobivad vaid air-hockey ja teiste lapsikute ( alla 21-aastase) mängude mängimiseks, sest kõik kasiinoautomaadid on üle läinud paberraha ja tšekkisüsteemile. Isegi suure võidu puhul kostuv legendaarne müntidekõlin on viidud labasesse mp3-formaati.

Tänase päeva soovilugu: Lonnie Donegan- Gamblin´ Man

Head ööd, kallid sõbrad!

DAY 18

Siin Las Vegas, siin Luxor
Räägitakse ju, et „what happens in Vegas, stays in Vegas“, a sitta kah!

Vastumeelselt varajane äratus, et viia meie tubli ja ustav olnud rendiauto tagasi tema omanikele.
Tagasi püramiidihotelli ja pärast hilis-hommikust Rasta Pastat džunglirestoranis kiirelt basseini äärde. Kui mujal tegeletakse tavaliselt basseinide soojendamisega, siis vähemalt siin on tegu basseini jahutamisega, sest, kallid sõbrad, ärgem unustagem ligi 40 kraadist kõrbekuumust. On jäänud mulje, et siin maal on kohtus käimine vähemalt sama populaarne kui vampiiripoiss Edward ja ilmselt vist selle pärast tehakse kõik endast olenev ja rohkemgi, et igasuguseid jamasid vältida. Näiteks valvasid pisut üle minu naba ulatuva sügavusega basseini 15 meetriste vahedega pingsalt neli või viis täisvarustuses vetelpäästjat. Nagu ka suletakse õhtutundideks linnas paljud trepid (kontekstis ekstreemne alternatiiv liftidele ja eskalaatoritele) , et jumala pärast keegi kummis peaga nendest alla ei veereks ja hiljem haldajalt valuraha ei nõuaks. Kummaline, aga see on nende valik.
Õhtuhämaruses sai mööda peatänava hotelle-kasiinosid ringi tuiatud ja imestatud. Isegi kesklinna ainus, ent väga muhe New York New York hotelli roller coaster sai vallutatud. Vääris oma 14-dollarilist piletit küll. (sest ema tegi välja, hihi!)
Täna pidasid Lakers ja Celtics järjekordse lahingu, mille Lakers vägagi veenvalt võitis. Seeria viigis 3:3 ja vähemalt neljapäevase mänguni võib Gasoli särgis julgelt ringi jalutada ja tänaval Love & Respect-i saada. Go Lakers!

tänaseks kõik, taskuraha vajab teenimist!

DAY 17

Tere,
hiline kella üheksane äratus, kerge dušš ja pudru ja kohvi hommikusöök fuajees. Pakkisime juba ei tea mitmendat korda kohvrid ja mahutasime need kenasti oma soliidsesse linnamaasturisse. Pärast tankimist oli esimene peatus Hooveri tammil. Esmapilgul täiesti mõttetu ja asjatult kiidetud-reklaamitud rajatis omas tegelikult ajaloolises ja arhitektuurilises aspektis isegi mõningast tähendust . Enne tammile pääsemist tuli kahtlasematel sõidukitel oma pagasiruumid ja kapotialused avada ja kontrollimiseks ette näidata, sest terrorioht on endiselt siin riigis kõrge. Pakuti ka giidituure tammi sees olevasse elektrijaama, ent 33-dollariline pilet kaalus investeeringukaalul plussid ja miinused veenvalt miinuste poolele.
Sõit jätkus kuni paremat kätt kaljude vahelt hakkas paistma maagiline helesinine järveke, mida ei saanud kuidagi katsumata jätta. Imeilus lomp suppsooja veega. Järvest oli meie reisi viimase sihtkoha- Las Vegaseni veel vaid mõned kümned miilid…
Mul oli suur rõõm ja privileeg sõidutada meie ekipaaž väärikalt linna, kus nii mõnigi kord on laupäeva parem tähistada juba teisipäeval. Esmamulje annab järgnevateks päevadeks vägagi positiivse tunde. Kell on pool 1 öösel ja tänaval on endiselt üle 30-soojakraadne saun.
Viva Las Vegas!

DAY 16

Welcome back to Marlboro country!

Olime üsnagi varajased ja vurasime kiirelt tagasi kanjonisse. Täna oli ilus ilm. Mitte liiga külm ega ka mitte liiga pehme nagu Dormeo orthopedic madratsid. Valida oli paljude erinevate radade vahel kanjoni põhja suunas. Mõned järsemad ja lühemad, teised laugemad ja pikemad. Kuna meil suuri eelistusi polnud, valisime kõige populaarsema raja ja tundus, et oli üsna tark valik. "Pisar silma kui ilusad"-vaated igal sammul, pisut offtrail turnimist ja aplad koopaoravad, kes ei kartnud isegi lõuna-korealasi.
Võrreldes Yosemite´i rahvuspargiga, kus sai taeva poole turnitud, oli siin hoopis salakavalam. Üles mäkke ronides võid ennast kas või pildituks ukerdada, sest alla tulekuks pole üleliia palju vaeva vaja näha. Siin võtad bravuurselt pikad sammud põhja suunas ja pärast hädas nagu Miki merel. Kogukamate matkasellide tarbeks voorisid üles-alla hobusehärra ja eesliproua kutsikad. ja situsid nagu põrgulised. Põhi jäi sel korral vallutamata, ent ongi hea põhjus kunagi tagasi tulla ja lausa mitmeks päevaks paikseks jääda. Avatamist on seal kõvasti.
Tagasiteel veel väike põige teeäärsesse lennukimuuseumisse. Peamiselt kohalikud väikelennukid, mida paitada ja mille külge salaja nätsu kleepida.
#Lakers kaotas järjekordse mängu ja seeria on 3:2 Bostonile.
...and that´s your daily zap!

DAY 15

siin Williams, Arizona
väike maanteeäärne kolkalinn täis suuri maastureid ja kaabudega vuntse. "Howdy folks! let's shoot some Indians"-tüüpi linnake.
Tänase päeva eesmärk oli sõita Gran Canyonisse, mis on ka üks seistmest looduslikust maailmaimest. Kõigi juttude ja Wikipediate ja teiste toredate allikate järgi eeldasin sealt 40-kraadist põrgukuumust, null-pilve ja -õhuniiskust. Niisiis, riietasin ennast hommikul ka vastavalt. Õömajast, kus varavalges säras sinine taevas, oli kanjonisse umbes 150km. Kohale jõudes oli aga üllatus suur. 40-kraadi asemel oli temperatuur vaevalt 16 kraadi. Tuul ja palju-palju paksu pilve. päeva peale lisandus vihm ja rahe. Isegi kevadiselt tuuline Kopenhaagen reisi algul oli selle kõrval tühiasi. Kõigele vaatamata olid vaade endiselt nagu 5-euroselt postkaardilt. Homme kui peaks olema pisut loogilisem ilm, lähme sinna tagasi ja matkame mõned tunnid kanjonikatla põhja suunas. Päris põhja ja tagasi jõudmine ühe päevaga ilma eesli või muu ratsuta pole kuigi reaalne. Aga eks homme näis.
Väikelinn Williamsis, mis on umbes 100 km kaugusel kanjonist pidas täna õhtul mingil põhjusel pidu. sõitsid hobukaarikud ja kohalikud tegid tänaval kauboiteatrit. lavakasse ilmselt sisse ei saaks, a mine tea.

#kohalikus raadiosaates võitis mingi sell endale 26-dollarilise sanitaartehnikapoe kinkekaardi. oli õnnelik kuues helistaja vms. aga see selleks
tänaseks kõik ja jätkame homme!

DAY 14

"Well if you ever plan to motor west
Just take my way that's the highway that's the best
Get your kicks on Route 66"


Tervitused kuulsa Route 66-äärsest väikelinnast Kingmanist.
Hommikul jätsime Venice Beachi ja ookeaniga hüvasti, et asuda teele isemaale. Enne linnast väljumist käisime läbi autorendist ja vahetasime oma väikse ja kidura Honda vihasema Dodge Journey maasturi vastu. Heaks ajendiks oli teel LAsse vastutulevalt autolt saadud väike mõra esiaknas mis iga miiliga visalt süvenes. Kuna neil parasjagu samast hinnaklassist ühtegi vahetusautot pakkuda polnud, pidime me leppima lisatasu maksmata hoopis suure ja uhkema sõiduriistaga. Great Success! Linnast väljumine võttis keskpäevasel tipptunnil aega ligi 4 tundi. Mõni mees sõidab selle ajaga Tallinnast Riiga. Anyways, maanteele me saime ja seal läks asi juba lõbusamaks. Maanteel iseenesest kuigi palju vaadata-uudistada polnudki Mõned veokid, mõned mäed, mõni Taco Bell ja Burger King. Oma algselt broneeritud öömajja me ei jõudnudki, kuna kella 21 paiku, kui oli viimane aeg teha "check-in" olime me sellest veel saja miili kaugusel. Sellegi poolest leidsime päris mõnusa maanteeäärse motelli Kingmanist. Täpselt sellise nagu paljudes filmides. Pikk-pikk kahekordne maja ümber parkimisplatsi. Isegi väike bassein. Ja no kurat, ööd on siin kuumad nagu murutraktori mootor pärast tööpäeva.
tänane lugu: The Rolling Stones - Route 66

nägemiseni!

DAY 13

Hey boy, Hey girl!
Tänane päev möödus Disneylandis, kaaslasteks vennaraas, ema ja tema Obama-vastane vuntsidega sõps, endine rodeobullrider Glen.
No country for old men, nagu välja tuli. Hästi ilus ja värviline ja hästi-hästi palju lapsi. ja nende vanemaid. Kui alguses mõjus mahe holly-jolly taustamuusika iga putka juures isegi meeleolukalt, siis paar tunni möödudes tuli tahtmine oma iPodi järgi krabada. Pargis jautasid väikeste laste( nagu meie) lõbustamiseks ringi disney multikates endale nime teinud tegelased, teiste seas Miki, piilupart Donand, Kupi ja indiaanitüdruk Bock-ahontas, kellega pildi tegemiseks tuli hea mitu minutit järjekorras seista. Enamike karussellide, paadisõidute ja kummitustelosside jaoks olid minu parimad aastad juba kahjuks möödas, aga tsiteerides õpetaja Voltrit, siis parem hilja kui mitte kedagi. Anyways...selle päris-päris õige Disneylandi kõrvale oli rajatud ka teine park Disney´s Adventure Park-nimeline rahvamagnet, kus oli pisut rohkem põnevust isegi meiesugustele vanadele nässidele.
Kui muidu oled sa USAs enne 21. eluaastat sigarettide ostmise vabadusele ja autojuhtimisele vaatama siiski veel tattnina, siis vähemalt mikihiiremaal oli tunne, et pole enam päris esimeses nooruses.
Muinasjutumaale sisenese tekkis kerge sõnavahetus pargi turvatöötajaga, kes väitis, et mustvalged poolalasti naiste fotod minu teesärgil on vulgaarselt ropud ja tekitavad kahtlemata igale külastajale pöördumatu vaimse trauma. Ilmselget on ju kunstiline naisekujutis kolmeaastasele põnevam, kui kogu Disney elutöö kokku. aga mine tea. Mõlema osapoole argumendid kuulatud, alistusin ja tõmbasin käsi rusikas pusa selga. Eks tal vast tegelikult õigus olnud kah, sest olgem ausad, enamike naiste rinnad peaksidki siin maal peidus olema.
Kahe pargi põgusale ülevaatusele kulus umbes kaheksa tundi, mis oligi paras aeg, et sõita Huntington Beachile õhtustama ja õhtust Lakers vs. Boston neljandat vaatlust vaatama, mille Lakers Bostoni kodupubliku(ent mitte minu) rõõmuks kaotas.
#Wallmartist leidsin endale ka lõpuks igatsetud Dodgersi pesapallisärgi. Sellel korral enam mängule ei jõua. ehk järgmises elus.
drugs not hugs,
ja olge tublid!

DAY 12

Tere ja tere jälle. Just another day in paradise.
Täna magasin äärmiselt hästi ja kaua. Keskpäevaks oli paras aeg võtta kaasa sõber Nikon D80 ja minna mälestusi salvestama. Esimest korda LA-s veedetud päevade jooksul oli täna rannaribal nähä ka pilvitut taevast. Pilvisega nii umbes pooleks. Sain mõned mitte nii head kaadrid kossuplatsilt ja pisut arvestatavamad rulapargist. Eks ta vist oligi harrastajate tasemega miskit pidi seoses, sest kui kossujõmmid näisid üsnagi udud, siis rulapoiste tase oli päris nauditav. 180° double-kickflip äärelt alla basseini polnud mingi näitaja;)
Kella nelja paiku hakkasime läbi tiheda tipptunni liikluse veerema Los Angeles Dodgersi staadioni suunas, kus kohtusid LA Dodgers ja St. Louis Cardinals. Plaanis oli sulanduda massi ja osta staadionilt tumesinine toetajasärk. ja mitte mõni labane maika või teesärk, vaid ikka selline, millega kõlbaks reede õhtuti Illukasse SOHHile minna, ent 180-dollariline hinnasilt lasi selle mõtte üsna kiiresti potist alla. Samas pool staadionit kandis sellist. Esmakordne kokkupuude pesapalliga ( kui algklasside kehalisetundide „põletamine“ välja arvata) osutus üsnagi põnevaks ja poole mängu järel tabasin juba enam-vähem ära õigel ajal plaksutada või „booo-you wank!!!!“ röökida. Mäng kestis ligemale 3 tundi ja suured ameeriklased kasutasid iga pisematki pausi oma toiduvarude täiendamiseks. Hot-Dodger-Dogs, kanatiivad, suhkruvatt ja koka oli ilmselt põhimenüü. Anyways… Dodgers võtis 4:3 ja kõik olid rahul.
Täna enam pikemalt ei plära.

DAY 11

"täna ongi selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev…"
tere-tere kõigile!
hiline äratuskell, papud jalga ja randa uut päeva tervitama. Samad sellid pistavad rannaliival patsilise pea magamiskotist välja ja samad näod lasevad oma koeradel ennast mööda promenaadi rulal või rulluiskudel vedada. Samad näod laotavad tänavale välja oma 99 senti maksvad hand-made-home-grown ehted ja samad näod kutsuvad osa saama meditsiinilisest kanepist. Taevas endiselt pilves ja lained saabuvad randa sama 8-sekundilise intervalliga. Aga elu endiselt ilus.
Pärast kange kohvi ja võileiva hommikueinet lähme tagasi randa, kus kallis vennaraas suudab ennast paari tunniga isegi läbi paksu pilvekihi red labeliks kärsatada. Selleks peab annet olema. ausõna. Mina pildistan rannas kajakaid, laineid, lennukeid ja prügikaste, loen pisut Hemingwayd ja uinun.
Õhtu möödub sushi, õlle ja teleka seltsis, sest toimub kolmas finaalmäng Lakersi ja Celticsi vahel. Bryanti 29 punkti, Lakers võtab 91:84 võidu ja asub seeriat 2:1 juhtima. Mulle sobib.
ja ongi järjekordne päev õhtus. Teie ärkate, mina tõmban kerra...
Hasta La Vista!

DAY 10

Good morning, Venice Beach
hommikujooks rannaribal koos rulatavate ja jalgratastel koeraomanikega. Juba varakult on platsis mehike valge maja trepil ja hüüab: The doctor is here today, Come and get yourself legal!" ehk siis...teatavasti on siinkandis marihuaana "arsti" saatekirjaga täiesti legaalne nähtus. Tuleb vaid kurta aeg-ajalt esinevat masendust või kõhuvalu and the remedy is on its way!
Venice Beach on üks igati muhe ja omanäoline koht, vastukaaluks kõgemate Beverly Hillsi nõlvade rikastele prominentidele. Tänavad on vallutanud tänavakunstnikud, muusikud ja poeedid, kes müüvad tänaval käsikirjas kirjutatud luulet ja muidugi rastad, kes hoiavad elus Bob Marley legendi. Ranna kossuplatsidelt on nii mõnigi six-foot-nine poiss leidnud tee NBAsse. Omal ajal elas siin kaks aastat Jim Morrison, kohtus Ray Manzarekiga ja The Doors saigi teoks. Praegu elavad siin näiteks RHCP kitarrist John Frusciante ja frodopoiss Elijah Wood. Seksipüstolil John "Johnny Rotten" Lydonil peaks olema siin lausa mitu maja. Ei saa ka mainimata jätta, et kohalik kuberner, Terminaator, Barbar Conan, sünnitav mees ja Batmani Mr. Freeze, Arnold Schwarzenegger alustas oma Hollywoodi-karjääri just Venice Beachi jõusaalidest.
Plaanis oli veeta need paar päeva Los Angeleses peamiselt rannas pruunistudes, ent selgus tõsiasi, et igal aastal mai lõpust kuni juulini laiub ranniku kohal "June gloom", mis kujutab endast mahedat udupilve üle terve ranna. Ei vihma ega tuult, lihtsalt teavas on üleni valge. nagu lumememm ilma nina, silmade ja nööpideta.
Anyways... varajase õhtusöögi ajaks korjas meid buss number 4 suuruse maasturiga peale üks ema kohalik sõps ja sõitsime kõik koos rõõmsalt Beverly Hillsi. Kuna liiklus oli tavapäraselt ummikus jõudsime 15 miili kaugusele tunnikesega. Mida lähemale, seda rohkem kaunistasid tänavapilti 21-tolliste kroomvelgedega Porsched, Lamborghinid ja vaid unes nähtavad Infinitid. Ema sõber, Glen (Quagmire?) viis meid dinerisse, kus väidetavalt käib sageli hommikusöögil teiste seas näiteks ka Sylvester Stallone. Mõnus vaikne kohake, keskmisest eakamate teenindajaneiudega. Aga Tuna Melt sandwitch oli äärmiselt tasty!
Nüüd tagasi hipiranna korteris, et nautida Milleripruuli ja vaadata telekast 3 tundi järjest Family Guyd.
Nii kulges minu päev.
jäägem moodsaks, mu sõbrad!
yours faithfully,

DAY 9

Óla!
Siin Venice Beach, LA. Linn, kus ilma 21-tollise läikiva veljeta pole tänaval suurt sõnaõigust.
Jätsime hommikul oma Travelodge hotelliga hüvasti ja alustasime sõitu Montereyst mööda "Route 1" inglite linna suunas. Pea 350-miiline teekond möödus enamjaolt silmsidemes ookeaniga. ja kus see oli alles kaunis. Esimesed sadakond miili ei saanud kuidagi teisiti, kui iga viie minuti järel uus peatus teha ja kogu seda ilu kaeda. Ütleksin, et üks ilusamaid maanteid, mida mõõta.
Poolel teel leidsime kohalike redneckide abiga kiivalt peidetud ranna, kuhu suurelt teelt ida-euroopa turistidele juhtsilte ei üles seatud polnud. Seda suurem oli meie privileeg sinna jõudes. Kaljude vahel kuldne rannariba ja värskendav ookeanivesi. oh joy.
Sõit jätkus ja õhtuhämaruses jõudsimegi läbi seebiseriaalide meka Santa Barbara, mõnusa peojoogi linna Malibu, Santa Monica ja teiste lahedate kohtade oma korterisse, mis asub Venice Beachil, mõnesaja meetri kaugusel rannaliivast. ja jällegi, kes on mänginud Tony Hawks Pro Skater 2-e, see teab:D, milline see koht võiks välja näha. Teised vaadake http://www.venicebeach.com/. Ranna poolt liikusid pea igal tänaval rohekollapunaste mütsikeste, ja rastapatsidega sellid, djembed kaenlas ja paberossid suus.
kuigi veel ringi luusida ei jõudnud, tundub juba ette vägagi šeksikas linnaosa. Aga seda kõike saab homme juba lähemalt kaeda.
#Lakers ja Bryant kaotasid Bostonile ja seeria on viigis 1:1

DAY 8

Päevast, sõbrad!
Varajane äratus, asjad kotti ja autosse. Kuigi õues oli piltitu taevaga 35-kraadine rannailm, möödus meie tänane päev suuremas osas poes. või õigemini mitmes. Kuna garderoobid vajavad aeg-ajalt tuulutamist ja ükski endast lugupidav daam väidetavalt nädalas mitu korda ühte käekotti ei kanna, veetsime pea 8 tundi ühes maanteeäärses ostukeskuses. Võite ette kujutada umbes nelja või viite Lõunakeskust täis parimaid brände ja soodsaimaid pakkumisi. Paneb muretsema, kuidas kogu lunastatud nodi tagasilennuks kohvrisse mahub. aga see selleks.
Hilisõhtuks sõitsime ookeaniäärsesse väikelinna nimega Monterey, kust leidsime ka endale uue öömaja. Kuna on laupäeva õhtu, siis linn ei maga. Baarid ja klubid mängivad muusikat tänavale üksteisega võidu ja uksel nõutakse dokumenti isegi 30-aastastelt. Selles osas ollakse siin kaunis ranged. Aga eks noorsugu ole ju alati leidlikkusega hiilganud ja õlle kättesaamatuks ei jää.
ja Kes ütleb mulle, mitu punkti ma ühiskonna eksami sain?
Tänseks kõik, homme ehk jälle.

DAY 7

Üks väga pikk ja väsitav päev seljataga. Äratuskell kõlas kell poolt 6, kuna juba kella 6 pidime olema armsast kodumajutusest lahkunud. Pererahvas kiirustas tähtsa sugulase lõpetamisele.
See tähendas seda, et Yosemite´i rahvusparki jõudes olime enne kella kümmet eesrindlikult esimeste seas. Tegemist on ühe erakordselt kauni paigaga, mille indiaanlased asustasid juba 4000 aastat tagasi, nagu kohalik infotahvel mulle väitis. Ise toona kohal polnud. Arvudest ma rohkem suurt rääkida ei mõista, aga kaardil tundus, et kogu ala võiks olla võrreldav näiteks Otepää-Haanja ja tükikese Taevaskoja-suuruse alaga, ent ometi kordi kirevam, kui meie kodused niidud ja metsarajad. . Keda lähemalt huvitab, siis ilmselt Google.com tuleks hea meelega appi. 20-dollarilise sissepääsupiletiga parki jagus nii planeedi suurimaid elusolendeid-Sekvoiasid, Alvini koopaoravaid, sadade meetrite pikkuseid langevaid veejugasid ja loomulikult rohkesti kaunist postkaardimaterjali. Pildistada ja uudistada oli pea igal sammul nii kaugustesse kui ka kõrgustesse ja nii veereski päev märkamatult õhtusse. Mälukaardid piltidest ja sääred piimhappest punnitamas. Kell on 22.00 ja oleme tagasi samas so called hostelis, kuhu jääme loodetavasti homse hommikuni.
kõigile terviseid kodumaale ja olge täitsa vahvad!

DAY 6

Okei, pakkisime kohvrid, jõime viimase kange kohvi ja tagastasime oma õllepudelite ja pitsakarpidega kaunistatud toa. Võtsime metroo juba tuttavasse San Francisco lennujaama, et võtta autorendist hubaselt kitsas ja euroopalik Honda Insight Hybrid ja asuda teele. Pole just päris ameerika muskelauto, aga mis siin ikka jonnida. Kui rannikul temperatuur kuigi palju üle 20-24 kraadi ei kerkinud, siis sisemaale sõites jäi isegi kõikvõimas konditsioneer 33 kraadi taltsutamisega hätta. Õhk muutus kuivaks ja tuuleiili polnud loota kusagilt. Sellele vaatamata jõudsime ca. 250 km kaugusele väikelinna nimega Merced, kus asus meie majutus. Kui keegi mäletab Borati kultuurireisi Ameerikamaale, siis ilmselt on meeles ka vanapaar, kelle juures rändurid ühe öö veetsid (või vähemalt kavatsesid). Kui Borat võitles juutidega, siis siin majas leidub Piibleid üle ühe. Vetsus asjatades seinaga tõtt vahtides leiad palju erinevaid spirituaalselt motiveerivate, inspireerivate ja elutarkade sõnumitega plaadikesi. „Just when a woman thinks her work is done, she becomes a grandmother. But oh, what fun!“ WTF? Milleks seda kusedes hea teada on? Aga see selleks. Mustlaspisaraid me nendega võitlemiseks ei vaja, kuna võõrustajad tunduvad muidu igati toredad ja abivalmid. Isegi jäätist pakkusid.
Homme stardime enne rähni ja kukke umbes poole 7 paiku hommikul to maximize the fun at the Yosemite National Park, kus peaks olema 700 meetrise vabalangemisega juga ja 10-meetrise diameetriga sekvoiad. Saame näha!
Lakers võitis Bostonit veenvalt ja sellega on päev korda läinud.
Pilte tänasest ei tule, sest pilte ei teinud.
adjöö, adjöö. Aita mööda saata öö.`

DAY 5

Tere sõbrad,
Siin USA, siin California, siin San Francisco, Bush Street 753
Täna oli tänaval kohata erakordselt palju mustanahalisi tegelasi, kes müts või tops käes elatist üritasid teenida. "Yo, bro, throw me a dollar for my alcohol research!"
Tänane ilm oli senistest jahedaim. Cold and grey. Sellegi poolest võtsime ette sõidu vanakoolitrammiga üle linnanõlvade. Pilet maksis reisjale 5 dollarit, olenemata sellest, kust tuled peale või kus väljud. Kuna atraktsioonile eelnes arvestatav ooteaeg inimsabas, sõitsime me ikka täisraha eest ja tuleb tõdeda, et polnud väga vigagi. ragises ja loksus ja tegi kõvasti lärmi. Pea 130-aastase ajalooga homotramm on selles linnas kuningas ja tema sõidu järgi reguleerub kogu ülejäänud süsteem. kui tahab, teeb peatuse kesest neljarealist ristmikku, kogub peale uued reisijad ja uue raha. Igapäevaselt vurab linnas ringi pea 40 trammi ja erinevalt minu eeldusele enne reisi on see siiski vaid üks paljudest turistilõksudest, sest ükski kohalik linnakodanik nendega igapäevaselt tegemist ei tee.
Ometi on see ilmselt Golden Gate Bridge´i ees või järel üks enim tuntud asju selles linnas, sest väikest vagunimaketti ja postkaarti on võimalik osta eranditult igast suveniiripoest.
Homme hommikul pakime kohvrid ja jätame hotellihiinlastega hüvasti, et asuda teele mööda rannikut inglite linna suunas. Enne Los Angelest tulevad siiski mõned kõrvalepõiked, ent sellest juba järgnevates peatükkides. To be continued...
"Peace, Love and Respect" nagu ütles harlemivennas telekas.

DAY 4

Buenos días!
hommikujooksuhigi maha pestud ja sokid soliidselt aknale riputatud. Suusapoistele teadmiseks, et nii mõnigi tänavalõik annaks silmad ette ka kurikuulsale tehvanditõusule;)
13. 10 väljus 33. dokist parvlaev Alcatrazile. Saarele, mis alates 1972. aastast täidab kohaliku rahvuspargi kukrut. Saare ajalugu, nagu päeva jooksul teada sain, on olnud kaunis kirev. algselt sõjaväebaasina ja -vanglana kasutatud saar muudeti 1936. aastal kinnipidamisasutuseks riigi suurimatele lurjustele, kaabakatele, sulidele ja muidu lojustele. Teiste seas veetis pelikanidesaarel oma vangipõlve ka näiteks maffialõvi Al "Scarface" Capone. 1963. aastal leidsid võimud, et saare ülalpidamine vanglana on liialt kulukas ja vangid kolisid välja. Mõnda aega asustasid saart kogukonnaarmastajad hipi-indiaanlased, ent ka nemad väsisid peagi.
Nüüd saab saarele mugava laevukesega 26 dollari eest, mille sisse mahub ka "entertaining-educating audio guide suite" Eks näis kas ka kodusest Patareivanglast tuunitakse ühel päeval sääne rahaauk. Saarel ja saarest on vändatud ka mitmeid filme. Viimati 1996. aastal kassahitt "The Rock" Sean Connery ja Nicolas Cage´iga peaosades. Kes näinud, see teab.
Anyways...elu on endiselt ilus ja Budweiser mekib endiselt mehiselt hea.
San Francisco, San Fracisco -ain´t no time for disco!

DAY 3

Buongiorno, miei amici
kas teadsite, et San Franciscos on filmitud üle 600 filmi? Nende seas näiteks Clint Eastwoodi Dirty Harry, Will Smithi Pursuit of Happyness,Robin Williamsi Mrs. Doubtfire ja või Brendan Fraseri George of the Jungle. Tänase päeva peaeesmärgiks oli jõuda linnaserva Golden Gate´i sillale ja etteruttavalt öeldes sinna me ka jõudsime. Sillale, mida ilmselt igaüks on postkaartidelt või telekast näinud ja kust meeldib inimestele kogu maailmas enim alla hüpates oma eluga foldida. Suur ja pikk ja punane, eksju. Like a firetruck! Ühtlasi on see ka väravaks Vaikselt ookeanilt Ameerika mandrile. Teekond sillani pidi kulgema linnaliinibussiga, mis on siin linnas ilmselt metroo, auto, takso, jalgratta, homotrammi(väike, edev ja mitte kuigi otstarbekas) ja ilmselt isegi jalutamise järel valik number 8 või 9. Ilmselt seetõttu käiski meile vajalik liin napilt korra tunnis ja täpsetest kellaaegadest polnud aimu ei meil ega ka igati abivalmil hotellipersonalil mitte.
Nii me ootasimegi tänaval ligemale tunnikese ja kui lõpuks bussi peale saime, selgus, et pileteid ostetakse plekist automaadist, mis üleliigset raha tagasi anda ei taha mitte. Seetõttu kujunes kolme 2 dollarilise pileti lõpphinnaks 20 dollarit, kuna see oli väikseim kupüür meie põhjatus rahakotis.
Anyways...sillani me jõudsime, sõitsime bussiga üle ja tagasi ja siis veel korra jalgsi üle ja tagasi. just to be sure. Silla kogupikkus on veidi üle 2,7 kilomeetri, niiet peaaegu 7 staadioniringi. ja siis veel muidugi tagasi. Autojuhtidelt nõuti silla ületamiselt 6 dollarit, jalakäijad, keda jagus pea igale ruutmeetrile, sellest pääsesid.
Kui sild vallutatud, siirdusime tagasi hotelli poole ja tegime kõrvalpõike õhtusöögi eesmärgil taas hiinalinna, kus tervitas meid päevinäinud kollane vanamees teekannu ja multikeelse menüüga- hiina ja inglise. Teisel päeval polnud kevadrullides enam seda erilist sädet, ent Tasty endiselt!
koduteele jäid veel mõned chinese buduarrrrrid, kust võis leida Stewie Griffini ameerika jalgpalle, lehvitavaid portselankasse ja Mao Zedongi portreesid.
Today´s Fortune Cookie: "Use your abilities at this time to stay focused on your goal. You Will Succeed."
Saame näha! see on siis tähaseks kõik.

DAY 2

Hej, min dyraste vännerna!

Väikeste kollaste inimeste hotell tervitab meid meeldiva naeratuse, kange kohvi ja pisut kuivanud saiakestega. Uus päev on alanud ja olen endiselt pagasita (loe: hambaharja, vahetussärkide, snussi ja bokseriteta)
Kui hommikused tähtsamad asjaajamised netis aetud Orkut.com hooldatud ja kodustele kaasvõitlejatele „head ööd“ soovitud võime siirduda mere poole. Kes on kunagi mänginud Tony Hawk´s Pro Skateri 4 osa, mäletab kindlasti San Fransisco sadamakaid ja merilõvisid, sest just seal ja nendega me oma päeva veetsime. Tuleb kiita mängu tegijaid, kuna äratundmisrõõmu jagus kuhjaga.
Minule, kui vastsele ajaloo riigieksami sooritajale, pakkusid põnevust ka Teise maailmasõjapäevilt pärit allveelaev USS Pampanito (SS-383) ja hallikas sõjalaev Jeremiah O´Brien, mis oleks olnud mõne dollari eest kenasti külastatavad.
Pampanito olevat teinud oma WW2 karjääri jooksul Vaiksel ookeanil 6 patrullreidi, mille jooksul laskis põhja 6 ja vigastas 4 jaapanlaste allveelaeva. GREAT SUCCESS(Y)!! Like they say… There is no marine like a submarine;) O´Brienil oli aga au osaleda 1944. aasta Normandia dessandil ja vedada jänkisid Euroopat vabastama

Õhtusöögiks siirdusime China Towni, mis erineb nii mõneti Tartu omast. Kui oled kunagi tellinud Tsink Plekk Panges magus-hapu kana, siis korruta saadud maitseelamus näiteks kümnega ja sa pole endiselt ligilähedalgi! Väiksed, usinad hiinlased juba tunnevad asja. Fortune Cookie ütles mulle, et ma saan lähiajal ebatavalisest allikast suure hulga raha. Kas ilmselge vihje Las Vegasele???
Aga see selleks… homme ootab pikk ja punane Golden Bridge, mis võiks minu arust olla proovikiviks kohalikele üliõpilastele.
Seniks kõike paremat.
yours sincerely.

DAY 1

Äratusmeloodia „Laskoviy May- Belie Rozi“ tapab kiirelt une-Mati. Kell on 4. 30 ja Tallinna on juba ärkvel. Räsitud kass jookseb üle tänava; vuntsidega mees teeb aknal suitu. Kiire lonks kohvi peaparanduseks sisse ja püksid jalga. Või vastupidi. Kollase taksoga lennujaama jõudes on kell 5. 45 ja vaid tunnike on jäänud kauaoodatud lennuni.
Esimene lennuk nimega „BJ“(god knows what they stand for) lend viib meid vahemaandumiseks Saaremaa kunagiste peremeeste pealinna- Kopenhaagenisse. Kuna järgmise lennuni on aega pea 8 tundi, võtame rongi südalinna, et langetada mütsid kadunud muinasjutuarhitekti Hans Christian Anderseni monumendi ees. Kohustuslik jalutuskäik sadamakail käib loomulikult asja juurde. Linn nähtud ja kümnepalliskaalal kõrge kaheksaga hinnatud, siirdume tagasi lennujaama, kus ilmselt tiirleb inimesi sama palju kui mõnes Eesti väikelinnas, näiteks Põlvas või nii. Lend üle Atlandi algab kohaliku aja järgi kell 15 40. Lennukiks SAS Airbus 340-300. Igati uhke: ekraanid igal seljatoel ja tasuta õlle ja kolm vastadopteeritud nutvat last Leedust teevad reisi meeldejäävaks. Ümberistumine Chicagos ja lennu viimane etapp võiski alata. Kui teil seal kallil kodumaal hakkas kellaaeg tiksuma pühapäeva hommikutunde, jõudsime meie (kohaliku aja järgi 22. 30) lõpuks kohale linna, mille küngastel sõidavad väiksed homotrammid ja kus veedab mugavalt aega Robin Williams. Ajavahega võitlemisest lõhnavates sokkides, tumedate silmaalustega üllatatakse meid suurema osa meie pagasist jätmisega Chicagosse. Lubatakse küll järgmiseks päevaks hotelli tuua, aga saame näha. Siinkohal olekski arukas esimeseks päevaks lõpetada. Good Night and Good Luck!

proloog

Tere blogi, kirjutan sulle esimest korda… Otsustasin vaevaks võtta ja üles tähendada mõningad märkmed käesolevast retkest Atlandi taha, et endale ja ehk ka kamraadidel kodumaal pisut elevust luua. Tekkiva teose kangelased otsustasid teoks teha emakese ammuse unistuse ja pojakesed ühendriikidesse viia. Pojad ,viisakate härradena, ei lasknud ennast kaua paluda ja reis oligi otsustatud. Sihtkohtade osas jõuti kiirelt konsensusele. San Fransisco- Los Angeles-Las Vegas ja neid ühendav road trip mööda läänerannikut. Ootused on suured ja elevus võtmas maad. Õnnestumise korral keevitub see pea kolmenädalane tervikkogu bestselleriks ja tulevik saab olema helge. Ausõna.