18. Juuni
temperatuur 36 kraadi Celsiust
Hommik vist. Tegime taksojuhi kollektsioonile väärtusliku täienduse, olles esimesed eestlased tema pardal. Lend väljus 9:10 kohaliku aja järgi 18. Juuni kuupäevaga. Pärast kolme tundi turbulentse ja magusat und oli esimene vahemaandumine Chicagos. Pilvisus oli tollel hetkel veel hõre, nii et linn paitsis päris kenasti. Kesklinna pilvelõhkujad, pesa- ja jalgpalliväljakud ja ilmselt ka mootorratturhiirte garaaž. Järgmine lend oleks pidanud väljuma kella nelja paiku, et ootamatu äike-päikesetorm jättis lennukitäie rahvast pooleteiseks tunniks lennukisse ootusärevusse. Lõpuks siiski ilmataat halastas ja pikk lend üle Atlandi võis alata. Lõbustasin ennast Family Guy viienda hooaja ja Dustin Hoffmaniga filmis Graduate. Stockholmi lennuvälja maandumisriba tundsime alles 19. Juuni hommikul kell 8:56, kuhu jäime ootama viimast lendu Tallinnasse. Rootsi kuningatütre pulmadest südalinnas otsustasime vähese huvi ja hirmkalliste rongipiletite tõttu loobuda. Mitme kange kohvi mõju hakkas kaduma ja vasimus võttis maad. Väikelennuk Tallinnasse otsutas "logistiliste probleemimide tõttu" 2 tundi hilineda ja Lennart Meri lennuväljale jõudsime alles AK uudisteks. One hell of a long day.
Aga tuli välja, et U, S and A polegi nii üdini rasvunud ja kohe koht, kus elada ja unistusi teostada. Omad plussid ja miinused nagu igal pool. Need 3 nädalat andsid muidugi vaid väga väiksest osast riigist väga mainstream ülevaate, aga vähemalt huvi säilis.
Tore on tagasi kodus olla. ausõna.
Siin Rudolf, siin Tallinn.
i´m outa here!

DAY 20

Viimane päev Vegases ja suuri plaane endale ei seadnud. Pärast higiseid hantliharjutusi ja hommikuvõimlemist kerge hommiku-lõunaeine hotelli „all-you-can-eat“ restoranis. Tõeliselt ebatervislik koht, sest kui valida ei suuda, tuleb ju kõike ja hästi palju süüa. Pärast sööki pakkisin mõned Coronad, pleieri ja Hemingway seljakotti ja võtsin bassu ääres palmialuse lamamistooli, kuhu unustasin ennast kuni õhtuni. Umbes kella viie paiku kamandati kogu rahvas basseinist välja, sest keegi geenius oli suutnud sinna väidetavalt kettida. Ise meistriteost ei näinud ja ilmselt oligi nii parem. Kella kuuest algas telekast viimane ja otsustav heitlus NBA igipõliste rivaalide, LA Lakersi ja Boston Celticsi, vahel. Mõlemapoolselt kehva visketabavusega, ent tasavägises mängus oli Lady Luck seekord LA Lakersi särgis ja meistritiitel toodi teist aastat järjest koju. Kuigi Las Vegasesse jagus ka Bostoni poolehoidjaid, olid ülekaalus siiski läänekaldapoisid. Jälle üks hea põhjus tähistamiseks. Meie suurepärase reisi viimase püha õhtusöömaaja otsustasime võtta legendaarses Hard Rock Cafés, mis asus mugavalt peatänava keskel. 19-aastasele õlle müümises oldi jällegi kitsid, aga burks oli hea.
Egas jäänudki muud kui minna tagasi hotelli ja pakkida kohvrid, et järgmisel hommikul varajaselt lennujaama siirduda. Kohvri sain kõige muude tegevuste kõrvalt kokku lõpuks kella kolme paiku, mis jättis tublid kaks ja pool tundi äratuskellani.

DAY 19

16. Juuni koitab üle Las Vegase orgu ümbritsevate mägede ja päike on tunginud Luxori hotelli 21. korruse tuppa number 21094. Järjekordne palav päev on alanud. Tegusa päeva alustuseks külastan hotelli jõusaali, kust saab lindil joostes või rauda tõstes jälgida viielt ekraanilt jalgpalliülekannet Lõuna-Aafrikast. Šveits võidab mõnevõrra üllatuslikult 1:0 Hispaaniat. Kerge suplus basseinis ja hommikusöögile –kohvile.
Jalutuskäik trammisõidu abiba peatänava teise otsa, kus asus Stratosphere´i hotell, mille põhielemendiks on linna kõrgeim torn ja mille tipus asuvast tiirlevast restoranist avanes mõnus panoraamvaade kogu linnale. Meenutas pisut Tallinna teletorni, ent mitte nii sovetski sojus. Julgematel ja rikkamatel tornikülastajatel oli saja dollari eest võimalus ka tornist alla hüpata. Mulle piisas ka vaateplatvormilt poole silmaga alla piilumisest, et päevane adrenaliininorm täita.
Millegi pärast tundub, et siinsed võõrustajad teevad kõik selleks, et külastajatel kaoks igasugune aja- ja reaalsustaju. Kasiinodes ega tänavatel pole näha ühtegi kella ja hotellid teevad kõik selleks, et sul poleks põhjust nendest iialgi väljuda. Kõik su taskutes olev raha peab jääma siia, sest sellest see linn elabki. Kohalikud targad teadsid rääkida, et kinnisvara olevat majandussurutises olevas linnas hetkel äärmiselt odav, nii et kellel huvi, siis praegu oleks ainuõige aeg siia mõni korter või krunt soetada.
Selgus ka tõsiasi, et kogu reisilt Vegase jaoks hoitud mündid sobivad vaid air-hockey ja teiste lapsikute ( alla 21-aastase) mängude mängimiseks, sest kõik kasiinoautomaadid on üle läinud paberraha ja tšekkisüsteemile. Isegi suure võidu puhul kostuv legendaarne müntidekõlin on viidud labasesse mp3-formaati.

Tänase päeva soovilugu: Lonnie Donegan- Gamblin´ Man

Head ööd, kallid sõbrad!

DAY 18

Siin Las Vegas, siin Luxor
Räägitakse ju, et „what happens in Vegas, stays in Vegas“, a sitta kah!

Vastumeelselt varajane äratus, et viia meie tubli ja ustav olnud rendiauto tagasi tema omanikele.
Tagasi püramiidihotelli ja pärast hilis-hommikust Rasta Pastat džunglirestoranis kiirelt basseini äärde. Kui mujal tegeletakse tavaliselt basseinide soojendamisega, siis vähemalt siin on tegu basseini jahutamisega, sest, kallid sõbrad, ärgem unustagem ligi 40 kraadist kõrbekuumust. On jäänud mulje, et siin maal on kohtus käimine vähemalt sama populaarne kui vampiiripoiss Edward ja ilmselt vist selle pärast tehakse kõik endast olenev ja rohkemgi, et igasuguseid jamasid vältida. Näiteks valvasid pisut üle minu naba ulatuva sügavusega basseini 15 meetriste vahedega pingsalt neli või viis täisvarustuses vetelpäästjat. Nagu ka suletakse õhtutundideks linnas paljud trepid (kontekstis ekstreemne alternatiiv liftidele ja eskalaatoritele) , et jumala pärast keegi kummis peaga nendest alla ei veereks ja hiljem haldajalt valuraha ei nõuaks. Kummaline, aga see on nende valik.
Õhtuhämaruses sai mööda peatänava hotelle-kasiinosid ringi tuiatud ja imestatud. Isegi kesklinna ainus, ent väga muhe New York New York hotelli roller coaster sai vallutatud. Vääris oma 14-dollarilist piletit küll. (sest ema tegi välja, hihi!)
Täna pidasid Lakers ja Celtics järjekordse lahingu, mille Lakers vägagi veenvalt võitis. Seeria viigis 3:3 ja vähemalt neljapäevase mänguni võib Gasoli särgis julgelt ringi jalutada ja tänaval Love & Respect-i saada. Go Lakers!

tänaseks kõik, taskuraha vajab teenimist!

DAY 17

Tere,
hiline kella üheksane äratus, kerge dušš ja pudru ja kohvi hommikusöök fuajees. Pakkisime juba ei tea mitmendat korda kohvrid ja mahutasime need kenasti oma soliidsesse linnamaasturisse. Pärast tankimist oli esimene peatus Hooveri tammil. Esmapilgul täiesti mõttetu ja asjatult kiidetud-reklaamitud rajatis omas tegelikult ajaloolises ja arhitektuurilises aspektis isegi mõningast tähendust . Enne tammile pääsemist tuli kahtlasematel sõidukitel oma pagasiruumid ja kapotialused avada ja kontrollimiseks ette näidata, sest terrorioht on endiselt siin riigis kõrge. Pakuti ka giidituure tammi sees olevasse elektrijaama, ent 33-dollariline pilet kaalus investeeringukaalul plussid ja miinused veenvalt miinuste poolele.
Sõit jätkus kuni paremat kätt kaljude vahelt hakkas paistma maagiline helesinine järveke, mida ei saanud kuidagi katsumata jätta. Imeilus lomp suppsooja veega. Järvest oli meie reisi viimase sihtkoha- Las Vegaseni veel vaid mõned kümned miilid…
Mul oli suur rõõm ja privileeg sõidutada meie ekipaaž väärikalt linna, kus nii mõnigi kord on laupäeva parem tähistada juba teisipäeval. Esmamulje annab järgnevateks päevadeks vägagi positiivse tunde. Kell on pool 1 öösel ja tänaval on endiselt üle 30-soojakraadne saun.
Viva Las Vegas!

DAY 16

Welcome back to Marlboro country!

Olime üsnagi varajased ja vurasime kiirelt tagasi kanjonisse. Täna oli ilus ilm. Mitte liiga külm ega ka mitte liiga pehme nagu Dormeo orthopedic madratsid. Valida oli paljude erinevate radade vahel kanjoni põhja suunas. Mõned järsemad ja lühemad, teised laugemad ja pikemad. Kuna meil suuri eelistusi polnud, valisime kõige populaarsema raja ja tundus, et oli üsna tark valik. "Pisar silma kui ilusad"-vaated igal sammul, pisut offtrail turnimist ja aplad koopaoravad, kes ei kartnud isegi lõuna-korealasi.
Võrreldes Yosemite´i rahvuspargiga, kus sai taeva poole turnitud, oli siin hoopis salakavalam. Üles mäkke ronides võid ennast kas või pildituks ukerdada, sest alla tulekuks pole üleliia palju vaeva vaja näha. Siin võtad bravuurselt pikad sammud põhja suunas ja pärast hädas nagu Miki merel. Kogukamate matkasellide tarbeks voorisid üles-alla hobusehärra ja eesliproua kutsikad. ja situsid nagu põrgulised. Põhi jäi sel korral vallutamata, ent ongi hea põhjus kunagi tagasi tulla ja lausa mitmeks päevaks paikseks jääda. Avatamist on seal kõvasti.
Tagasiteel veel väike põige teeäärsesse lennukimuuseumisse. Peamiselt kohalikud väikelennukid, mida paitada ja mille külge salaja nätsu kleepida.
#Lakers kaotas järjekordse mängu ja seeria on 3:2 Bostonile.
...and that´s your daily zap!

DAY 15

siin Williams, Arizona
väike maanteeäärne kolkalinn täis suuri maastureid ja kaabudega vuntse. "Howdy folks! let's shoot some Indians"-tüüpi linnake.
Tänase päeva eesmärk oli sõita Gran Canyonisse, mis on ka üks seistmest looduslikust maailmaimest. Kõigi juttude ja Wikipediate ja teiste toredate allikate järgi eeldasin sealt 40-kraadist põrgukuumust, null-pilve ja -õhuniiskust. Niisiis, riietasin ennast hommikul ka vastavalt. Õömajast, kus varavalges säras sinine taevas, oli kanjonisse umbes 150km. Kohale jõudes oli aga üllatus suur. 40-kraadi asemel oli temperatuur vaevalt 16 kraadi. Tuul ja palju-palju paksu pilve. päeva peale lisandus vihm ja rahe. Isegi kevadiselt tuuline Kopenhaagen reisi algul oli selle kõrval tühiasi. Kõigele vaatamata olid vaade endiselt nagu 5-euroselt postkaardilt. Homme kui peaks olema pisut loogilisem ilm, lähme sinna tagasi ja matkame mõned tunnid kanjonikatla põhja suunas. Päris põhja ja tagasi jõudmine ühe päevaga ilma eesli või muu ratsuta pole kuigi reaalne. Aga eks homme näis.
Väikelinn Williamsis, mis on umbes 100 km kaugusel kanjonist pidas täna õhtul mingil põhjusel pidu. sõitsid hobukaarikud ja kohalikud tegid tänaval kauboiteatrit. lavakasse ilmselt sisse ei saaks, a mine tea.

#kohalikus raadiosaates võitis mingi sell endale 26-dollarilise sanitaartehnikapoe kinkekaardi. oli õnnelik kuues helistaja vms. aga see selleks
tänaseks kõik ja jätkame homme!